Soome Instituudil oli õnn õlg alla panna reedel avatud näitusele „Värvide tants. Soome modernistlik kunst“ sünnile. Näitus Kadrioru kunstimuuseumis on erakordne ja vaimustav, ning samal ajal ka eriti normaalne.
Kuraator Kerttu Männiste Väinö Kunnase “Punase tantsu” ees
Näituse sünnist rääkis avamisel kuraator Kerttu Männiste, kelle sõnul jäi talle silma muuseumi välismaalikogus Väinö Kunnase maal „Punane tants“ (1927). Kuni tekkis taipamine, et tegemist on ühega viiest maalist, millel kunstnik on kujutanud erinevas värvis tantsivaid figuure – need kõik pole aga Eesti Kunstimuuseumi kogudes. Samas on muuseumi kogudes teiste soome modernistide loomingut.
Nii et mis oleks, kui…?
Sellest riukalikust küsimusest on alguse saanud palju suuri asju. Männiste kuraatorikäe all jõudsid erinevatest kogudest näitusele teosed Soome 20. sajandi esimeste kümnendite mässumeeleseilt maalikunstnikelt: Alvar Cawén, Väinö Kunnas, Jalmari Ruokokoski, Tyko Sallinen, Yrjö Ollila ja teised. Nende sisemist kogemust ja subjektiivseid loomingulisi valikuid väljendavad tööd on Kadrioru lossis vaataja ees Eesti Kunstimuuseumi, Soome Rahvusgalerii / Ateneumi kunstimuuseumi, HAM Helsingi kunstimuuseumi, Didrichseni Kunstimuuseumi kogudest ja erakogudest.
Ellen Thessleff “Tüdrukud heinamaal”
Esmakordselt on need tööd kokku pandud üheks kõnekaks tervikuks, sellisel kujul ei ole maale varasemalt koos näidatud. Nii et tegemist on siis pigem erakordse, mitte normaalse näitusega? Näitus on kahtlemata erakordne, kuid koostöö erinevate muuseumide vahel toob mitmes mõttes välja pürgimuse normaalsusele.
Esiteks erinevate muuseumide kogudest pärit valik meenutab, kui sisuline ja tihe võiks olla suhtlus kahe maa kunstielu vahel. Eero Epneri ülevaade näitusega kaasnevas raamatus kunstikontaktidest eelmise sajandi alguses ei paku paraku sama säravat suhtluspilti, nagu oleme harjunud nägema näiteks kirjanduselus.
Vastupidi, Epner on sunnitud tõdema, et „Soome ja Eesti kunstialased suhted olid 20. sajandi esimesel poolel küll olemas, kuid pigem hõredad ja kaootilised. /–/ Kui 1930. aastal Soome kunst lõpuks suure näitusega Eestisse jõuab, leiab ka Rasmus Kangro-Pool, et Soome ja Eesti sidemetest „on palju kõneldud aatelisi sooje sõnu,“ aga need on „löönud logisema ja peaaegu saanud olematuks“. Need kirjeldused sobivad ka Teise maailmasõja eelse kunstipildi kohta.“
1929. aastal oli Eesti kunst esil Helsingis Kunstihoones, kust tehti Ateneumi ka mõned ostud, kuid eesti ajakirjanduses kirjeldatud suurt edu peab Epner pigem soovmõtlemiseks. Põhjuseid on mitmeid, mida Epner artiklis otsekoheselt avab – hoiakud ja eelarvamused ennekõike. Taasiseseisvumise järel on Soome kunsti järjekindlamalt toodud Eesti kunstipubliku ette, ja ka Helsingis on tehtud ülevaateid Eesti maalikunstist ja nüüdisgraafikast, Konrad Mäe või Peeter Mudisti loomingust, lisaks väiksemaid näitusi mujal Soomes. See annab lootust, et praeguse näitusega tähistatakse normaalsuse võitu – otse loomulikult tasub oma heade naabrite kunsti tunda.
Teiseks on normaalne, et 1+1=3. Kahe maa kunstisalvedest ühise näituse kokkupanek ei ole ainult suurem arv raamides maale – tulemuseks on liidetavate summast suurem tervik. See on lugu, mis inspireerib otsima uusi seoseid ja tegema uusi avastusi. Eesti ja Soome mitme muuseumi teadurite koostöö on alati tulvil võimalusi ja uutmoodi taipamist, mis peidavad endas lugematul hulgal avastamist ja taasavastamist väärivat.
Kolmandaks on suurepärane, kui ülelahekoostöö normaalsusele osutavad ja seda näitavad institutsioonid, mis on oma valdkonna autoriteedid – nagu Eesti Kunstimuuseum seda kahtlemata on.
Ja last but not least – meie ülelahe suhtlus on maailma kõige normaalsem asi ja just sellisena on ka „Värvide tants“ normaalselt väärtuslik.
Võibolla on selles arvamuses suur annus unistust või siis Epneri nimetatud soovmõtlemist? Ilma suure annuse unistamiseta ei sünniks niikuinii midagi, ent tänapäeva ülelahesuhtlus on sajaaasta tagusest ka oluliselt erinev – Soome lahe ületamine pole enam aeganõudev ja „suur ettevõtmine“. Lihtne ja normaalne on ka suhtlus noorte vahel, kes omandavad kunstiharidust naabermaa ülikoolides. Nii et lootused ja ootused on kõrgel ning „Värvide tants“ neid ainult süvendab.
NB! Kindlasti soetage näitusega kaasnev raamat, kus lugejat juhivad kunstimaailma avastusretkele Ateneumi kunstimuuseumi kuraator Timo Huusko, kunstiajaloolane PhD Erkki Anttonen ja ülevaate Soome-Eesti kunstisuhetest annab kunstiteadlane Eero Epner.
Näitus „Värvide tants. Soome modernistlik kunst“ on Kadrioru Kunstimuuseumis avatud kuni 20. augustini 2023.
Kahe maa kunstiasjatundjatel jätkus juttu ka pikalt pärast näituse ametlikku avamist.
