Enne

Ehkki tänapäeval on volber ehk vappu ehk 1. mai Soomes pigem linnapidu, tähistati seda vanasti ka maal, nii talu- kui härrasrahva seas. Mõnedes Lõuna-Soome paigus süüdati lõkked ja mõnel pool oli kombeks tegeleda karjaõnne toova võlukunstiga. Vappu ajal ei tohtinud tööd teha nagu pühadelgi, sest sel päeval kuulutati pühakuks Püha Valburg. Maapiirkondade pastoraatides peeti vappu ajal teenistusi. Need traditsioonid ei ole praeguseid vappuga seotud kombeid siiski kuigivõrd mõjutanud.

Pigem on vappuga seotud tavad seotud 19. sajandiga, mil linnas elav peenem seltskond hakkas rootslaste ja teiste eurooplaste eeskujul tähistama kevadpüha. Avati suvekohvikuid ja korraldati välikontserte. Linnakodanike peredes pakuti sima, mis kuulus ka pastoraatide vappu juurde. Üliõpilased võtsid eeskuju Lõuna-Rootsi vappust, kus oli kombeks ohtralt süüa ja juua: öeldi, et nii kogutakse eelolevaks suveks jõudu. Linnade gildid ja tsunftid pidasid vappu ajal koosolekuid ja jootusid. Ka maal peeti külapidusid. Noored mehed käisid majast majja ja laulsid kevade tulekust. Kõik need teemad sobisid kenasti üliõpilastele. Nemad hakkasid pidama korporatsioonipidusid, kuhu kuulusid kõned, peojoogid ja lauldes ettekantud tervitused. Kui alguses oli üliõpilaste peopäevaks 13. mail peetav kukanpäivä, siis juba 19. sajandi lõpul sai üliõpilaste kevadpeo pidamise ajaks ametlikult 1. mai.

Seega on Soome vappu olnud algusest peale moodsa linnakultuuri osa. Tänapäevasel moel sai see alguse uuest pealinnast Helsingist, kuhu oli 1827. aastal viidud ka ülikool. Üliõpilased võtsid üle rootsikeelse linnarahva kevadpeo, mille hulka kuulusid parkides aja veetmine ja sima joomine. Alguses oligi vappu Helsingis peetav rootsikeelne akadeemiline linnakodanike pidu. Piknikud, teklid, sima, vahuvein, akadeemiline tähistamine ja rootsikeelsed ”Glada vappen!”-tervitused annavad sellest taustast siiani aimu.

1944. aastal võeti Soomes vastu tänaseni kehtiv seadus, mis andis töörahva püha puhul paljudele töötajatele vaba päeva.

1979. aastast alates on vappu olnud Soomes ametlik lipupäev, mille nimeks on suomalaisen työn päivä ehk soome töö päev. Lipupäeva väljakuulutamist ei põhjendatud siiski sellega, nagu oleks vappu tööliste pidupäev. Etnoloog Juhani U. E. Lehtonen tõdes, et vappu taustal paistab olevat kummaline poliitiline kompromiss. Osad soomlased ei kiitnud heaks töölisvapput, teistele ei olnud meele järgi reibas üliõpilasvappu. Probleemiks tundus olevat ka see, kuidas võiksid vapput tähistada need, kes pole ei töölised ega üliõpilased. Seetõttu räägiti Soome iseseisvuse esimestel kümnenditel vappust kui rõõmsast kevadpeost, kevade tuleku tähistamisest.  “Ainsaks murekohaks vappu käsitlemisel kevadpühana on olnud selle ebaloomulikkus: vappu ajal ei jõua kevad veel sugugi mitte kõikjale Soomes,” kirjutab Lehtinen.

Nüüd

Põhjamaades toimuvad suuremad pidustused enamasti pühale eelneval päeval. Vapput tähistatakse sarnaselt jõuludele, uuele aastale ja jaanipäevale eelmisel õhtul. See traditsioon sai alguse 1930. aastatel ja seda mõjutas osaliselt avalike ürituste – eriti tantsuõhtute – korraldamine vappu eelõhtul.
 
Soome vappu kõige tähtsamaks tunnusjooneks on kogu perega nauditav peojook sima, mida on lihtne ka kodus valmistada. Vahuvein ja šampanja on samuti leidnud koha vappu jookide nimekirjas. Paljud pered söövad vappu ajal üheskoos lõunat. Lauale pannakse muuhulgas kindlasti rasvas keedetud koogid (tippaleivät), sõõrikud, viinerid ja kartulisalat. Vappu ajal võib käia külas, jalutada linna peal või alustada suvilahooaega.
 
Vappu ja vappuõhtu ajal vallutavad linna suvehooaega alustavad üliõpilased. Paljud ülikooli lõpetanud inimesed, nii nooremad kui vanemad, panevad pähe valge üliõpilastekli.
 
Linnade väljakud, tänavad ja pargid on aprilli viimasel ja mai esimesel päeval täis karnevalikraami ja õhupalle müüvaid kaubitsejaid. Lastele ja teistele pidutsejatele ostetakse maske ja värviliste paberiribade kimpe. Vappu juurde kuuluvad ka serpentiinid.
 
Paljudel orkestritel on kombeks anda vappu-päeva pärastlõunal vappumatinee nime all tuntud kontserte.
 
Vappulilli, väikesi rinnanõelu, on Soomes lastekaitsetöö toetamiseks müüdud 1908. aastast alates. Tavaliselt algab müük juba aprillis, aga seda jätkatakse ka vappu ajal.
 
Allikad: Wikipedia, Keelesild
Teemad:huvitav teadatähtpäevÜhiskond