Kui naabermaad teineteisega tuttavaks said

Mikko-Olavi Seppälä on Helsingi ülikooli dotsent, teadlane ja teaduskirjanik. Tema uusim teos ”Soome kuldajastu” (Suomen kultakausi (WSOY 2020, koos Elina Seppäläga)) käsitleb eri kunstiliikide esilekerkimist Soomes 19. ja 20. sajandi vahetusel.

”Mu esimese proseminari töö teemaks oli 1919. aastal Eestis ilmunud soomekeelne ajaleht Narvan Sanomat (Narva Sõnumid), mida andsid Vene kodusõja kaose keskel välja ingerisoomlased. Lehe peatoimetaja oli minu vanaisa Kaapre Tynni.”

Mikko-Olavi blogipostitus heidab valgust Eesti-Soome kultuurisuhetele 20. sajandi algul. Head lugemist!

Soome-Eesti side muutus minu jaoks isiklikuks 1990ndatel, mil õppisin noore ajalootudengina eesti keelt ning reisisin ühtelugu Tallinna ja Tartu vahet. Eesti huvi süvenes veelgi umbes viis aastat tagasi, kui asusin Tartu ja Helsingi ülikoolide ühises uurimisprojektis tegelema Soome ja Eesti vaheliste kultuurisuhete ajalooga ning mul õnnestus kirjutada käsikiri Soome ja Eesti iseseseisvuste 100. aastapäevale pühendatud näidendile ”Sild” (Silta).

Varasemasse ajalukku süüvimata võib märgata, kuidas soomlased ja eestlased hakkasid 20. sajandi alguses tihedamalt läbi käima. Seda mõjutas 1905. aastal Eestis toimunud rahvaülestõus, pärast mida kolis Eestist Soome umbes kolm tuhat poliitpõgenikku. Nende hulka kuulus mitmeid tulevasi suurmehi, nii poliitikuid kui kultuuritegelasi. Näiteks said toona Soomega tuttavaks Konstantin Päts, Jaan Teemant ja Friedebert Tuglas.

Ka Soomes tärkas huvi naabermaa vastu. Estofiil Vihtori Alava, kes majutas oma maakodus Pätsi ja Teemantit, tõlkis Rahvusteatri (Kansallisteatteri) tarbeks 1908. aastal Vanemuise teatri avaetenduse, August Kitzbergi ”Tuulte pöörises”, mis kirjeldas äsja toimunud 1905. aasta rahutusi. See oli esimene Eesti näidend, mida Soomes nähti, ja peagi tuli sellele lisa.

Kultuurivahendajatena tõusid eriti esile Soome-Eesti abielupaarid. Soome kirjanik Aino Krohn oli juba 1902. aastal abiellunud Eesti rahvaluuleuurija Oskar Kallasega. Tartus liitus Aino Kallas Noor-Eesti kirjandusrühmitusega. Lisaks eestikeelsetele novellidele ilmus tema sulest 1910-1920 tõlkeantoloogiaid ja esseesid, kus ta esitles Soome lugejale eesti kirjandust ja kultuuri.

Kallaste kirjanduslikus salongis Tartus osalenud Ella Murrik (hiljem Hella Wuolijoki) siirdus 1904. aastal Helsingisse õppima, liitus üldstreigi pöörises akadeemiliste sotsialistidega ja abiellus 1908. aastal parlamendiliikme Sulo Wuolijokiga. 1905. aasta ülestõus Eestis andis ainest ka temale oma esimeseks näidendiks ”Talulapsed”(1912), mida esitleti korraga Eestis ja Soomes.

Noor-Eesti üks juhtfiguure oli samuti Helsingis õppinud kirjandusteadlane-luuletaja Gustav Suits, kelle abikaasa oli soomlanna Aino Thauvón. Nende hilisem Tartu kodu kujunes tõeliseks Eesti-Soome kultuurikeskuseks.

Diplomaatiliste vahenditega edendas kirjanduslikke suhteid poliitpõgenikuna Soome tulnud ajakirjanik Eduard Virgo, kelle abikaasa oli soomlanna Viola Autio. Virgo tõlkis 1910-1920 eesti keelde ohtralt soome kirjandust, vahendas Soome eesti näidendeid ja kutsus Soome näitlejaid Eestisse esinema.

Samal ajal said Soome juugendarhitektid tellimusi Eestist, kus ei olnud veel oma rahvuslikku arhitektuuri. Eliel Saarinen ja Armas Lindgren projekteerisid mitmeid objekte nii Tallinnas kui ka Tartus. Lindgreni loodud oli 1906. aastal valminud Vanemuise teatri maja Tartus. ”Justnagu maa sügavustest tõusnud võluloss,” imetleti seda.

1908. aastal võitsid Lindgren ja Wivi Lönn Tallinna teatri- ja kontserdimaja Estonia arhitektuurivõistluse. Arhitektide tööjaotus ei vastanud toona valitsenud ettekujutusele soorollidest. Teatri avamisel 1913. aasta augustis kiideti Lindgreni võrratute ruumilahenduste ja Lönni fassaadi ning siseruumide maitseka kujunduse eest, mispeale Lindgren parandas: ”See oli küll täpselt vastupidi.” Avamistele lisas Soome hõngu seegi, et Eesti Kirjanduse Seltsi esindajana pidas tervituskõne Aino Kallas.

Estonia oli omal ajal Tallinna suurim hoone, kus said koos areneda rahvuslik sõnateater, ooper, ballett ja kontserditegevus. Estonias esines algusest peale ka Soome kunstnikke, näiteks tenor Wäinö Sola ja näitleja Hilma Rantanen, kes õppis selgeks eesti keele ja jäi mitmeks aastaks Estonia truppi.

Maailmasõja lõppedes muutusid Soome ja Eesti suhted taas lähedasemaks, nüüd juba ka riiklikul toel. Aino Kallas ja Hella Wuolijoki said ravusvaheliselt tuntuks Soome ja Eesti ühiste kirjanikena.