Mulle meeldis, kuidas „onu Oke“ kõneles eesti keelt. Natuke teistsuguse kõlaga mu kõrva jaoks – aktsendiga, ütleksid täiskasvanud. Umbes kuuene olin siis ja „onu Okest“ oli mulle justkui Soome võrdkuju saanud – alati heatujuline ja tähelepanelik ka minusuguse poisikluti suhtes. Eriti toredad olid laulupeosuved, kui tal oli tal kaasas üleõlakohvrike mikrofonide, maki ja lintidega, millesse oli põnev kiigata. Oke Jokinen oli ta, legendaarne raadiomees. Minule aga andis ta lapsepõlveteadmise Soomest kui ühest täiesti reaalsest paigast mitte ju teab mis kaugel, aga ikkagi kättesaamatu vene piirivalvurite selja taga teisel pool merd, kus lapsed mängivad Lego-klotside ja pisikeste Matchbox’i automudelitega.

Hilisem oli üsna tavapärane. Vanavanemate juures jälgisin kitsukeselt mustvalgelt ekraanilt Soome televisiooni ja püüdsin veerida politseisarjade soomekeelseid subtiitreid. Hiljem, keskkooli aegu, kui ka koju oli ilmunud televiisor, millest nõukogude kanalid välja juuritud, õppisin valimisstuudioid jälgides tundma parlamentarismi, aga ka Soome enesetsensuuri, kui märkasin imepisikesi erinevusi – aga siiski erinevusi! – Yleisradio ja Mainos-TV kanalites esitatavate uudiste sisus ja sõnavaras. 

Esimese välisviisa sõiduks Soome sain 1987. aasta septembriks. Olud olid küll juba mahenemas, aga sõda Afganistanis kestis nagu ka Tšornobõli koristamine ja mehi nopiti nii ühele kui teisele tandrile. Mu dokumentaalsed suhted nõukogude armeega olid segased, polnud välistatud, et viisapaberite läbivaatamisel jääb see ebakõla dokumentides kellelegi silma. Sõjaväeliku selguse saamiseks olnuks küllap kõige lihtsam mindki ära noppida. Ei jäänud silma, see paine läks mööda.

Soome sõitsime koos isaga, laeval oli ka Eva Lille, kes soovis mulle õnne, ja peale esimesi, ehk kohmetuidki uudistamisi hakkasin end Soomes tundma päris hästi. Need viis tihedat nädalat olid omamoodi praktikaks teoreetilisele kursusele, mida olin Oke Jokineni käe all alustanud paarkümmend aastat varem.   

Ja eks nii ongi, et ehtsad suhted ja hoiakud kujunevad ikka inimesi pidi ja kui läheb hästi, siis laienevad organisatsioonide, riikide ja rahvaste vahelisteks headeks suheteks. Argisemalt öeldes –  normaalseks läbisaamiseks. Tühjast see ei sünni, loosungitest või säutsudest, isegi mitte anonüümsest kaubavahetusest. Inimese mõõde määrab. Olime külas Aale Tynnil ja ta kinkis mulle faksiimile ühest vanast Ingerimaa topograafilisest kaardist, mis oli koostatud enne Peterburi linna asutamist. Kaart oli tihedalt kaetud soomepäraste kohanimedega, ja see väike, peaaegu tähelepandamatu, ent Aale Tynnile hingelähedane kingitus laiendas mu maailmataju oluliselt, sest mulle seni abstraktselt ebamäärane olnud Ingerimaa sai äkitselt reaalse sisu – tänu inimlikule mõõtmele seal Helsingi korteris.  

Praegu on koostamisel kolmas Eesti–Soome tulevikuraport, kus sõnastatakse ühised sihid innovatsiooni ja majanduse arendamiseks ning kliimaprobleemide leevendamiseks. Ent isegi ilma tulevikuraportita saaks ja ka tuleks kokku leppida ühised sihid selle inimliku mõõtme tugevdamiseks Soome ja Eesti vahel. Üks mõistlik ja kahtlematult tulevikuraporti sihte toetav tegu oleks pariteetselt kindlal alusel sisse seada vastastikune keele, kultuuri ja maatundmisõpetus vähemalt ühes Eesti ja ühes Soome ülikoolis. Inimese mõõde saab kuskilt sealt tuule tiibadesse. Ja see mõõde on kummalisel kombel isegi mõõdetav meie majanduskeskses maailmas, sest kapitalil on alati kultuuriline jume.

19.08.2021

Mart Meri on Soome Institudi Sihtasutuse juhatuse liige ja Eesti Instituudi Soome esinduse juhataja