Meie linnas liigub ringi sariarmastaja. Soome instituudi Tartu programmikoordinaator Heidi Iivari on tema tegevuse luulevormis kirja pannud ja esitleb raamatut täna Prima Vista programmis. Intervjuu käib sinatamisi, sest soomlase, eriti juba veidikene tuttava soomlase teietamine oleks tülinorimine. Autor: Raimu Hanson / Tartu Postimees

Heidi IivariHeidi, sinu luulekogu «Tartu sariarmastaja» andis värskendava lugemiselamuse. Selles on elurõõmu ja kergust, aga ka sügavamõttelisust ja igatsust, avalikku ja peidetud erootikat. Luuletuste minategelane on aus ja julge. Mõnus on võrrelda teineteise järel trükitud kahes keeles tekste. Mida sa arvad sellisest arvamusest?

See meeldib mulle väga, kirjutan sellele kõigele alla, mul ei ole midagi vastu öelda. Minu meelest on tore, et sa oled leidnud vastandlikke sõnapaare, need sobivad väga hästi kokku minu luulekoguga. Kõik need erinevad nüansid ja vastandlikud tunded – selline see elu ongi.

Elu on küll selline, aga «Tarton sarjarakastaja»/«Tartu sariarmastaja» ei ole ju Heidi Iivari elukirjeldus või päevik, vaid ikkagi poeesia, kirjandus. Millal ja kuidas on need luuletused kirja pandud?

Need luuletused on sündinud viimase viie-kuue aasta jooksul Tartus, kus ma elan. Loomulikult on nendes väga palju seda, mida olen siin näinud, kuulnud ja läbi elanud, aga olen neid aja jooksul ümber teinud. Olen ka palju muud kirjutanud, aga nüüd kaante vahele saanud luuletused olen valinud tervikuks temaatiliselt, sest ma tahtsin teha Tartu-teemalise luulekogu.

Raamatus on mitu meie linna kohanime, aga ei ole kirja pandud Vallikraavi tänavat. Miks me siis ometigi intervjuu tegemiseks kohtusime sinu ettepanekul just nimelt Vallikraavi tänaval?

Vallikraavi on üks mu lemmiktänavaid Tartus. Olen seal ka elanud. See on olnud mu elus kaua tähtsal kohal ja on minu jaoks nii enesestmõistetav, et ma ei olegi taibanud, et võiksin mõnes luuletuses seda nimetada. Aga mu luulekogus jalutatakse palju, olen ka Vallikraavi tänaval tihti jalutanud.

Millal hakkasid luuletama?

Olen kogu aeg kirjutanud, gümnaasiumi ajal osalesin ühes luuleantoloogias, sihikindlamalt olen kirjutanud perioodide kaupa. Aastal 2000 või umbes nii mõtlesin, et võiksin luulekogu avaldada, see oli tegelikult ka juba olemas, aga kadus arvutist õnnetu juhuse pärast. See oli mulle suur pauk ja nii masendav sündmus, et läks mitu-mitu aastat, enne kui ma jälle sihikindlamalt hakkasin luuletama.

«Tartu sariarmastaja» luuletused on sündinud mu uuel eluperioodil, kui olin surnud ja uuesti sündinud – pärast laastavaid pettumusi isiklikus elus kaheksa aastat tagasi. Võib juhtuda väga dramaatilisi ja kurbi asju, aga mina olen selline inimene, kes tänu kannatustele on leidnud uue suuna elus. Ja olen kannatuste eest väga tänulik ka seepärast, et nüüd sündis uus luulekogu. Avaldamise ettepanek tuli mu sõpradelt ja kirjanikest kolleegidelt.

Kaotuskibedus «Tartu sariarmastajas» ei domineeri. Esiplaanil on naeratus, rõõmus meel. On ju nii?

Jah. Ja väike flirt on elu sool! Vahel on väga valus, aga loodan, et minu luuletused räägivad ikka ellujäämisest ja elurõõmust.

Tänaval, kohvikus või mõnel kultuuriüritusel on sind näha aina naeratusega ja tundub, et sa ei vihastu iialgi. Mis võib sind närvi ajada?

Olen üsnagi temperamentne ja võin kergesti ka ärrituda. Mind ärritavad paljud asjad, näiteks ülbus, pahatahtlikkus ja valelikkus. Ma ei kannata fassaaditsemist ja nägude tegemist, teesklemist. See peegeldub ka minu käitumises ja väga kerge on märgata, millises meeleolus ma olen. Suurema osa ajast olen õnneks üsna rõõmus, sest mul on praegu elus hästi.

Rõõmsameelne olen selle pärast, et ma olen palju kannatanud lapsepõlvest saadik. Ma tõesti oskan väärtustada seda, kui kohtan armastust, sõprust, ausust, siirust ja hoolimist, headust. Oskan rõõmustada selle kõige üle.

Aastal 2000 või umbes nii mõtlesin, et võiksin luulekogu avaldada, see oli tegelikult ka juba olemas, aga kadus arvutist õnnetu juhuse pärast.

Mida on sinu kirjalikust loomingust varem kaante vahel ilmunud?

Mainisin Soomes gümnaasiumi ajal ilmunud antoloogiat, kus mul oli mõni luuletus. On olemas kõikidele avatud veebiantoloogia Viron Runokartta ehk Eesti Luulekaart, kus on ka minu luuletusi kahes keeles.

Aasta tagasi ilmus Reijo Roosi eestvedamisel Soome ja Eesti luulesilda väga hästi iseloomustav kakskeelne antoloogia «Sinisild»/«Sinisilta». Mul on au olla sealgi paari luuletusega.

Mõnigi «Tartu sariarmastaja» luuletus tuleb tuttav ette neile, kes on näinud sind lavaluule esinemistelt TarSlämmi võistlustel või mujalgi. Mullu olid Eesti luuleprõmmu finaalis kolme parima hulgas. Kuidas kommenteerid?

TarSlämmidel ja mujal lavaluule esitamisel on mul endalegi üllatuseks läinud väga hästi – pean ju oma loomingut esitama eesti keeles, mis ei ole minu emakeel. Hakkasin seal osalema tänu luuletajatest kolleegidele, Kai Aareleid, Sirel Heinloo ja Toomas Leppik peaaegu lükkasid mind lavale. Lavaluule esitamine andis mulle väga palju julgust ja esinemiskogemust ning julgustas mind oma luulekogu kokku panema. Nende kaante vahel on päris palju luuletusi, mida olen ka laval esitanud.

«Tartu sariarmastaja»/«Tar­ton sarjarakastaja» on kahes keeles. Selles on nii soomekeelsed kui ka eestikeelsed luuletused, aga ka mõni selline, milles on fragmente mõlemast. Lugeja saab tunda mõlema keele maitset. Mille poolest need maitsed erinevad?

Maitse erinevus on seotud kõigepealt sellega, et soomekeelsed sõnad on üldiselt pikemad. Maitse on seotud ka kohaga, kus luuletuse idee on tekkinud, näiteks Werneri kohvik. Loomulikult on suur nauding kasutada emakeelt, aga mulle meeldib seegi, et ma saan nende mõlemaga kõike teha.

Kuidas on mõjutanud tänavune Prima Vista sinu igapäevatööd Soome instituudis?

Prima Vista nädal on Soome instituudis olnud alati väga tihe ja palavikuline. Programmikoordinaatori üks tööülesandeid ongi vastutada Soome esinejate eest sellel kirjandusfestivalil. Soome kirjanik Johanna Venho, kellel on ilmunud nüüd ka eesti keeles suurepärane «Esimene naine», romaan Sylvi Kekkonenist, president Urho Kaleva Kekkoneni abikaasast, esines kolmapäeval kirjandusmajas.

Seekord on mul Prima Vistal topeltroll. Esitlen reedel kell 19 Vildes ja Vines «Tartu sariarmastajat» ja samal ajal pean Soome instituudi töötajana korraldama ennast seda raamatut esitlema.

Intervjuu ilmub reedel. Seepärast on paslik meenutada üht vana ansambli Hampelmann laulu «Reedene rõõm», milles on juttu mehest, keda rõõmustab reedeõhtune vanniskäimine. Mis on sinu reedene rõõm?

Minu reedene rõõm on selline: ma tulen töölt koju, saan teada, kuidas on lastel möödunud koolipäev, siis aga lähen pikutan korraks diivanil ja võtan kätte mõne hea raamatu.

Need on väga kosutavad hetked!