Pühapäeval, 22. oktoobril tähistab ümmargust sünnipäeva Piret Saluri, kes on ennast Eesti kultuurilukku kirjutanud mitmel erineval moel. Soome Instituudi jaoks on ta ennekõike üks instituudi vundamendi looja ja tugisammas ning tulihingeline soome kirjanduse tõlkija, propageerija ja kirjandussuhete hoidja.
2021.aastal Paavo Haavikko “Kogutud luuletuste” esitlusel. Piret Saluri oli kogumiku koostaja, toimetaja ja üks tõlkijatest. Foto Hannele Valkeeniemi
Piret Saluri on öelnud, et oli aeg, mil keel oli meie ainus kodumaa. Keel oli poliitika ja kirjandus oli viis vabaduse leeki elus hoida. Pole juhus, et Eesti iseseisvuse taastamisel oli just kirjarahval oluline roll kanda. Juba 1989. aastal oli asutatud Soome rahastusel Eestisse Soome kultuurikeskus, mille tööd Piret nii kultuurisekretäri kui juhina vedamas oli. Eesti taasiseseisvumisel sai Salurist diplomaat. 1991. aasta lõpus siirdus ta tööle saatkonda Helsingis, mis oli välja kasvanud Lennart Meri asutatud Eesti kultuuripunktist. Eesti saatkonnas Helsingis töötas ta I saatkonnasekretärina kuni 1995. aastani ja 1995–2002 Vabariigi Presidendi protokolliülemana. Keel polnud enam ainus kodumaa, kuid tõlkimine on püsinud koduse ja kindlana.
Piret Saluri, Tõlkija
Soome kirjandust on ilmunud eesti keeles niikaua, kui mõlema maa kirjandustest rääkida on saanud. Oleme õnnelikus olukorras, sest Eesti kultuuritegelaste seas on alati olnud soome keele oskajaid, kes on leidnud naabrite kirjandusest olulist, mida kõrgtasemel eesti keelde ümber panna. Ka tänapäeval on kogenud tõlkijate kõrvale kerkinud aina uusi nimesid, kes on Soome eripalgelist kirjandust vahendada võtnud. Vähestel tõlkijatel on aga pagas ja pärand sedavõrd mitmekülgne ja väärtuslik kui Piretil.
Kui president Urho Kaleva Kekkonen pidas 1964. aasta märtsis Tartu Ülikooli aulas oma kuulsa eestikeelse kõne, oli Piret kuulajate seas: „Siis hakkas miski mu peas liikuma. Olime kodus Soome televisiooni vaadanud aastast 1960. Mõnes mõttes oli Soome juba tuttav ja lähedane. Ent teine maailm, vaba maailm. Ehk ütleme nii: pärismaailm,“ on ta seda äratundmishetke hiljem kirjeldanud.
Sealt edasi läks veel üle kümne aasta, kuni sündisid uued kontaktid, tuli julgustus soomlaste poolt ja ennekõike keskendumine eesmärgile – omandada soome keel sedavõrd, et tõlkimine oleks võimalik. Tõlkimisel läheb lisaks keelte ja tõlkimise käsitööoskustele vaja keskendumisvõimet, loovat hullust ja keeletaguse elu taju. Ja julgust. Vaid tugevamatel on julgust võtta ette kaelamurdvaid tekste, mida on aga kirjanduse tervikpildi mõtestamisel raske üle hinnata. Saluri tõlgitud teoste nimekirjas torkab silma soome kirjanduse klassikute raskekahurväe allutamine eesti keele rütmile. On fakt, et näiteks ilma Mika Waltari, Hannu Mäkelä, Paavo Haavikko või Olavi Paavolaineni teosteta oleks ka Eesti kirjandusruum kitsam ning tervikvaade soome kirjandusele tunduvalt õhem. Neist kasvõi ühe eesti keelde ümber panemine on kultuuritegu – kui selliseid teoseid on aga üle poolesaja, nagu Piret Saluril, siis võib rääkida ka mitmest elutööst.
Laiadele lugejahulkade jaoks pole esseistika ja aimekirjandus ehk nii olulised, küll on aga tingimusteta vajalikud laiema kultuurielu tarvis. Saluri tõlgitud on Kai Laitineni „Soome kirjanduse ajalugu“ (Vagabund, 1994), Matti Klinge „Soome lühiajalugu“ (Mats, 1992), Jussi Talvi „Gastronoomia ajalugu“ (Varrak, 2005), Tuula-Liina Varise „Kilpkonn ja õlgmarssal: mälestusi Pentti Saarikoskist“ (LR, 1996, EKSA 2012), Olavi Paavolaineni „Külalisena Kolmandas Reich’is“ (Kultuurileht, 2009, EKSA, 2013), „Sünge monoloog“ (EKSA, 2013), „Minek ja loits: raamat suurest rahutusest“ (EKSA, 2015) ja „Volga voolab nüüd Moskvasse: kirjutisi Nõukogude Liidust“ (EKSA, 2018).
Soomes märgati ja tunnustati Pireti tegevust juba 1987. aastal, mil ta pälvis Soome riikliku kirjanduse välistõlkija auhinna esimese eesti tõlkija, esimese naise ja esimese idaeurooplasena. Selleks ajaks oli tema vahendusel jõudnud eesti keelde Hannu Mäkelä lastelood hobusest, kes kaotas prillid ära ja härra Huu, Ilkka Pitkäneni, Mika Waltari, Esko Raento, Pentti Saarikoski, Leena Krohni, Raija Siekkineni ja Erno Paasilinna teoseid. Loetelust on Mäkelä tegelased nüüdseks sulandunud eesti keelde ja kultuurimällu, Waltari, Krohn ega Saarikoski kirjandussõbrale tutvustamist ei vaja ning Erno Paasilinna nime võiks meeles pidada kui esimest Finlandia kirjandusauhinna võitjat (1984).
Kes kasvõi mõnda neist lugenud, taipab ütlematagi, et Saluri evib üht tõlkija olulisemat omadust, mis ei tule automaatselt koos keeleoskusega – laia silmaringi ja kultuuriviidete tundmist. Paavolaineni viidetevõrgustik või Waltari ajaloolised keskkonnad nõuavad tõlkijalt teadmisi ja oskusi eraldada oluline ebaolulisest, leida allikaid, mis kinnitavad või lükkavad ümber, tunda nimesid ja näha sündmusi nende taga ning aru saada, kust algab viide ja kus jätkub autori tekst.
Mika Waltari teoste tõlkeid oli Eestis ilmunud 1920-30ndatel, ent seejärel ainult väliseesti kirjastustes, kuni 1969. aastal jõudis esmakordselt nõukogude eesti lugeja ette üks kirjaniku lühiromaane „Fine van Brooklyn“ (LR, tlk Endel Mallene). Kolm lühiromaani „Võõras mees tuli tallu. Fine van Brooklyn. Kuumaastik“ (tlk Piret Saluri ja Endel Mallene, Eesti Raamat, 1984) kõvade kaante vahel oli kultuuritegu, mis tõi Waltari nime uuesti kodueesti lugejaskonna teadvusse. Nüüdseks on Pireti käe alt ilmunud ka seni väliseesti kirjastustes välja antud teoste uustõlkeid, millest „Sinuhe, egiptlane“ tõi talle 2009. aastal Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia. Aastast 2014 on ta Mika Waltari Seltsi (Mika Waltari-seura) auliige, sest „Piret Saluri on suutnud tabada Waltari stiili kuni peensusteni: neis raamatuis räägib Mika Waltari meiega eesti keeles!“, nagu kirjutas selts oma auliikmeks kutsumise põhjenduses.
Piret Saluri Paavo Haavikko “Kogutud luuletused” esitlusel koos teiste tõlkijatega: Julius Ürt, Kätlin Kaldmaa, Tiiu Kokla, Asko Künnap, Elo Viiding, Piret Saluri, Kai Aareleid, Jan Kaus ja Jürgen Rooste. Foto Hannele Valkeeniemi.
Eesti Kultuurkapitali elutööpreemia anti Salurile juba viis aastat tagasi, ent paistis, nagu oleks laureaat seepeale mõelnud „hold my beer“ keeles, millest on ta samuti kirjandust eesti lugejale vahendanud. Ning võtnud seejärel ette järgmise elutöö jagu keelelist virtuoossust nõudvaid teoseid, nagu Waltari varauusaegsesse Euroopasse paigutuv romaani „Mikael Karvajalg“ (Varrak, 2019) uus tõlge, Olli Jaloneni „Taevakumm“ (Hea Lugu, 2019), Juhani Salokandle „Noore Eesti südametunnistus: Rahvuskirjanik A. H. Tammsaare” (EKSA, 2019), Tuula-Liina Varise „Tahan tunda, et elan“ (LR 2020), Sirpa Kähkoneni „Nõmmeliivatee“ (Koolibri, 2021), Antti Tuuri „Tangopoisid“ (Varrak, 2021). Lisaks oli Saluri 2021. aastal Paavo Haavikko „Kogutud luuletuste“ (EKSA, 2021) koostaja, toimetaja ja üks tõlkijatest. Haavikko „Autoportree katse“ (EKSA, 2023) jõudis raamatupoodidesse tänavu ja Waltari „Mikael Hakimi“ uustõlge ootab Varrakus ilmumist.
See ülevaade pole kaugeltki kõikehõlmav, vaid kõigest lühike sissejuhatus sünnipäevalapse mitmesse elutöösse. Isegi kõik Pireti tõlgitu ei saanud siinkohal kirja. Kui 2015. aastal talle Aino Kallase preemia üle anti, ütles ta: „Seistes Soome silla nii ühes kui teises otsas, ei teagi ta mõnikord, kas ta teenib rohkem eesti või soome jumalat. Aga selge on, et soome kirjandus on osa eesti vaimuilmast”.
Aga selge on, et Piret Saluri on püsiv osa nii eesti kui ka soome vaimuilmast, Tõlkija suure algustähega.
Hea Piret!
Meil Soome Instituudis on hea meel, et tunnustus ja tiitlid ei ole muutnud sind loorberitel lebajaks, vaid et hoiad jätkuvalt silma peal kirjanduslikel lainetel, virvendustel ja hoovustel, mis Soome lahe vastaskaldaid uhuvad.
Suur aitäh tõlkimise, Soome kirjandussilla hoidmise ja jätkuva toetuse eest!
Õnne, tervist ja uusi kirjanduslikke vallutusi soovides
Sinu Soome Instituudi pere
NB! Hiidlasest sünnipäevalaps on palunud lilli mitte tuua, küll on aga kõige parem õnnesoov annetus Hiiumaa muusika hüvanguks:
MTÜ HIIUMAA TEABEKAPITAL
a/a EE942200221026051977
Tunnussõna „Muusika Hiiumaal“
Piret Saluri on Soome Kirjanduse Seltsi kirjavahetajaliige (1987), Soome Tõlkijate ja Tõlkide Liidu liige (1988) ja Eesti Kirjanike Liidu liige (1990) ning Soome Kirjanike Liidu auliige (2010)
Soome Lõvi komandöriordeni (Suomen Leijonan ritarikunnan komentajamerkki) ja Valgetähe IV klassi teenetemärgi kavaler.
Juhani Salokannel pealkirjastab Loomingus artikli Piret Salurist talle omase elegantsiga: Soome kirjanduse suursaadik.
