Uut Soome kirjandust Instituudi raamatukogus

12. juuni 2012

Soome Instituudi raamatukokku on saabunud uut Soome ilukirjandust, mida saab laenutada Tartu osakonnast. Uute teoste hulgas on kolm sel kevadel ilmunud romaani ning kaks märkimisvääset Soome luuleteost.

Emmi Itäranta romaan „Teemestarin tytär“ (Teos, 2012) räägib tulevikust, mil järsult hullemaks muutunud kliimasoojenemine on suure osa maast veega üle ujutanud ja sundinud inimkonda looma uue ühiskonna oludes, kus veevarud on piiratud. Kadunud kultuur tuletab ennast meelde säilinud esemete kujul, kuigi maailm ise näeb hoopis teistsugune välja. Romaan on kohe esimestest lehekülgedest alates kaasahaarav ja hoiab põnevust kuni lõpuni välja. Autor on suutnud tulevikust väga veenva pildi maalida. Romaan pälvis kirjastuse Teos aasta romaani tiitli ja on oodata, et seda esikteost märgatakse ka laiemalt.

Kristiina Lähde „Joku on nukkunut vuoteessani“ (Teos, 2012) viib lugeja olukorda, kus naine märkab hommikul ärgates enda kõrval võõrast meest – ja tegemist pole peojärgse mälukaotusega. Ka selle teose autor suudab lugeja kohe alguses kaasa haarata ja panna ta tundma seda sama võõrandumist, mida tunneb loo peategelane, kui ta joob oma hommikukohvi võõra mehega samas lauas istudes. Kuigi teos räägib nii mõndagi inimsuhetest, kus kontakti ei leita ning teineteisest mööda vaadatakse, on see teos kirjutatud sellise kergusega, et lugemine on tõeline nauding.

J. Pekka Mäkelä „Muurahaispuu“ (Like 2012) on tänapäeva romaan, mis sukeldub ka Soome ajalukku. Keskealine mees on võtnud ülesandeks koristada oma sureva isa korteri, mis on ka tema enda lapsepõlvekodu. Teos on tugevalt kaasaegne, sisaldades tänapäeva Helsingi linnaosade kirjeldusi ja mehe Facebooki konto staatuse värskendusi. Kuigi mehe pilk on suunatud tulevikuplaanide tegemisele, sunnivad aastakümnete jooksul korterisse kogutud esemed meest viibima ka mälestustes ning perekonna lugudes, milles on üht-teist jäänud hämaraks mõistatuseks.

Harry Salmenniemi luuleteos „Texas, sakset“ (Otava, 2010) üllatas Soome luulesõpru kollaažiliku stiiliga. Teosest ei leia traditsioonilises mõttes luuletusi, pigem koosneb see erinevate fontidega katkenditest. Ka luuletuste mina-kõnelejat pole ära tunda, vaid pigem pakub teos meile ümbritsevast ühiskonnast, meediast  ja argielust tuttavate fraaside, keeleregistrite ja sõnavara äratundmisrõõmu. See teos on meie ühiskonna peegeldus ning Soome nüüdisluule üks olulisemaid teoseid.

Harry Salmenniemi uusim luulekogu „Runojä“ (Otava 2011) valiti aastal 2011 Soome kõige kaunimaks raamatuks, kuigi selle välimus on pigem tagasihoidlik. Sisu poolest on ka selles kogus tegemist eksperimentaalse luule ning keelelise mänguga. Selle asemel, et püüda sunniviisiliselt luuletuste loogikast aru saada, tasub lugejal lihtsalt keele kõla nautida, lasta assotsiatsioonidel iseenesest tekkida, kuulata luulet nagu möödakõndijate ja naaberlaua jutumulinat tänavakohvikus, ise samal ajal ajalehte sirvides.