Veebruarikuu raamatuklubi teos on Bo Carpelan romaan “Lapsepõli”. Teos ilmus eesti keeles 2019. aastal.

Aadlisuguvõsast pärit soomerootsi luuletaja ja prosaist Bo Carpelan (1926–2011) on üks väheseid Soome kirjanikke, kes on pälvinud Finlandia kirjandusauhinna kaks korda. Esimese sai ta 1993. aastal romaani Urwind eest ja teise 2005. aastal romaani Berg (eesti keeles „Suve varjud“) eest. Samuti on ta pälvinud hulgaliselt luuleauhindu, muu hulgas Prix Européen de Littérature. 1980. aastal nimetas Soome president U. K. Kekkonen Carpelani kaunite kunstide professoriks.

Carpelanist doktoritöö kirjutanud Anna Hollsten ütleb, et BC on intellektuaalne luuletaja, kuid lugejal ei pea olema tema teadmisi, et luulest aru saada. BC on ise tõdenud, et kirjutamisel annab pilt talle algtõuke. „Ma näen kõike piltides, isegi mälestusi,“ tõdeb kirjanik, kelle sõnul keel on elurütm, aastaaegade vahelduvus, meeleline, aimatav.

Käesolevas romaanis „Lapsepõli“, mis valmis 2008. aastal, on kõike seda tunda. Romaan kirjeldab poiss Davi kasvuaastaid sõjaeelsetel keerulistel 1930. aastatel Helsingis. Kirjaniku detailirohke keel on luuleline, see peegeldab poisi tundlikku siseilma ning teda ümbritseva täiskasvanute eluolu traagilisust, kust aimub juba lähenevat katastroofi.

“Lüürika õpetab nägema seda, millest inimene on läinud mööda” – nii on öelnud Bo Carpelan (1926–2011). Lapsepõlve ei tohiks lasta mööda, last endas kaotada, leiab palju tunnustust (muu hulgas kaks korda Finlandia kirjandusauhinna) pälvinud soomerootsi kirjanik.

Kirjastuselt Eesti Raamat ilmunud teose on rootsi keelest tõlkinud Tõnis Arnover. Katkendi teoseset loeb Raadioteatri järjejutuna näitleja Tõnu Oja.