Näitus „Soolased kütked“ Temnikova & Kasela galeriis toob kokku kahe Helsingis elava kunstniku, Man Yau ja Eetu Sihvoneni teosed. Ehkki kumbki kunstnik eksponeerib oma isikliku ja eristuva loometegevuse käigus valminud teoseid ning esindab väga erinevaid kunstilisi vorme, iseloomustab nende mõlema töid tundlikkus ja keskendumine materjalile.
Galerii on avatud K–R kl 13–18 ja L kl 14–18.
Man Yau vaatleb sageli lähemalt mitmesuguseid kultuurikontekste ja lähtub nende uurimisel oma kogemusest naise ja BIPOC-kunstnikuna. Näiteks käsitleb tema looming eksotiseerimist, patriarhaalset pilku ja sellest lähtuvaid ootusi performatiivsusele. Vastuseks sellistele protsessidele ja neist tulenevatele võimustruktuuridele loob Yau artefaktid, mis ühendavad kultuurianalüüsi ja isiklikud kogemused ning suudavad vastu seista stereotüüpimisele.
Näitusele „Soolased kütked“ on Yau loonud skulptuurisarja, kus kohtuvad paljud samaaegsed kultuurilised, ühiskondlikud ja individuaalsed identiteedid, mis on paigutatud ühte ritta perifeersemate kunstiajaloo suundumustega. Teosed kujutavad rõivakomplekti osi, näiteks on kunstnik loonud klaasist kauboikaabu, kinnitanud kaitsejaki külge portselanitükid, teinud valupronksist keeruka mustriga tsopiinjalatsid ja keraamilised jahirekvisiidid. Need esemed on ekstravagantsed, eklektilised ja performatiivsed, kaitsvad ja võimestavad, kuid kandja kehale koormavad. Keha ja selle katete vahelist pinget rõhutavad veelgi värvikad hiinapärased mustrid, pealetükkivad käed ning nutvate silmade ja pisarate motiivid. Yau teosed ilmestavad performatiivsuse ja naiseliku jõu keerukust.
Eetu Sihvoneni teosed kujutavad kummalist maailma veidrate tegelastega, sürreaalse huumoriga bruegellikke stseene. Tema inspiratsiooniks on Cockaigne’i utoopia, kujuteldav kerguse ja külluse maailm, mis vastandus keskaegse talupoja karmile elule täis tööd ja viletsust. Seega ei ole maailm, mille Sihvonen oma teostes loob, täis jumalikku hiilgust ega kõrgklassi luksuslikkust, vaid allub hoolimata mõningatest fantaasia- ja imeelementidest pigem maalähedasemale utoopiale.
Sihvoneni kummalistele maailmadele pakuvad täiendust ka näitusel eksponeeritavad seinateosed, kus veetilkades on peidus terve stseen, otsekui kogu maailm üksikus pisaras. Teoseid hoiavad ülal puidust struktuurid. 3D-prinditud pannoode haprad tegelased, keerukad mustrid ja arhitektuurikaunistused viivad mõtted fantaasiažanrile. Sihvonen kombineerib kasutatud materjale ja tehnikaid viisil, mis toob meelde nii arhailise mineviku kui ka ülimalt tänapäevased tööviisid: 3D-prinditud esemed seisavad kõrvuti käsitsi nikerdatud teostega. See võib panna vaatajat mõtlema käsitöölisele, oma kätega loovale meistrile. Kas aga käsitööliseks võiks pidada ka digiesemete loojat või valitseb nende kahe vahel tajutav hierarhia? Ja kuidas suhtuksid sellised oskustöölised tänapäevasesse tööutoopiasse?
Esmapilgul näib Yau ja Sihvoneni looming olevat väga erinev, ometi iseloomustavad mõlemat kunstnikku tundlikkus ning sarnased teemad ja käsitlusviisid. Näitusel „Soolased kütked“ paistavad silma külluse motiiv, keskendumine narratiivile ja materjalikatsetused.
Küllus ei ole aga kummalegi kunstnikule eesmärk iseenesest: ehkki neil mõlemal on rikkalik visuaalia- ja materjalikeel, on see rikkus rakendatud isikliku ja kultuurilise eneseväljenduse ning loo edasiandmise teenistusse. Juba kunstniku ja aktivisti William Morrise tegutsemise ajast on meisterlik ja peen (ning seetõttu luksuslik) käsitöö seotud ühiskonnaklassi, kättesaadavuse ja ligipääsetavuse küsimustega. Ka Yau ja Sihvonen mõtlevad oma loomingus materjali kaudu ning näevad seda selgelt kultuuriliste ja ühiskondlike tunnuste kandjana. See võimaldab neil loodud objektide ümber kujundada mängulisi narratiive või anda see ülesanne hoopis vaatajale, kes jäetakse mõtisklema teostes esindatud tegelaste ja olendite kogemuste üle. Lõpuks aga seisab kõige koondumispunktis keha, mis oma vere, higi, pisarate ja muuga ei erine meie omast – ka see on elav ning oma soolaste vedelikega ennast ja ümbritsevat materjali määriv keha, mis püüdleb avara silmapiiri poole.
Näitusetekst: Keiu Krikmann
Man Yau (s. 1991) on Helsingis tegutsev kunstnik.Tema loomingu aluseks on eksponeerituse ja survestatuse tunne, mida ta uurib naise ja BIPOC-kunstnikuna. Yau kasutab oma skulptuurides ja installatsioonides sageli argiseid esemeid, äratuntavaid objekte või olukordi. Tema töid on varem eksponeeritud Helsingis Soome Kunstimuuseumis, Boy Konsthallis Rootsis ja 198 CAL’is Londonis.
Eetu Sihvonen (snd 1994) on Helsingis tegutsev kunstnik. Ta kasutab sageli puitu, metalli ja digitaalsete vahendite, näiteks 3D-modelleerimise ja animatsiooni abil loodud objekte, luues neist installatsioone ja erandlikke teoseid, mis on mõjutatud traditsioonilistest käsitöötehnikatest, jutuvestmisest ja rollimängude maailmast. Tema töid on varem eksponeeritud Pariisi kogukonnakeskuses, Holešovická Šachta galeriis Prahas ja Pitted Dates’i galeriis Helsingis.
Näituse tootmist on toetanud sihtasutus Frame Contemporary Art Finland ja Eesti Kultuurkapital.
Eetu Sihvoneni loomingut toetab Soome Kunsti Edendamise Keskus. Man Yau loomingut toetavad Soome Kultuurifond ja Oskar Öflundsi Sihtasutus, mõned teosed on valminud residentuuriprogrammi „Fonden FABRIKKEN for Art & Design“ ajal Taanis. Kunstnik soovib tänada ka metallivalu ja metallitöötlemise ettevõtteid Lapinlahti Taidevalu, Tanssiva Taidevalaja ja Paja&Bureau.